Teemadeks on kiindumus, piirid ja hoolivus nii paarisuhtes, sõpruses, peres kui ka kolleegide vahel. Vaatame, kust tulevad meie ootused suhetele ja lähedusele ning miks need inimeste vahel teinekord põrkuvad. Paljud meist kannavad kaasas lapsepõlves õpitud mustreid ja kultuurilisi lugusid, näiteks et üks inimene peaks suutma täita kõik meie vajadused või et armastus tähendab piirideta olemist. Uudistame, miks meil on piiridest raske rääkida ja kuidas seda lihtsamaks teha. Kui piiridest on võimalik rääkida ilma süüdistamata ja süüd tundmata, tekib sageli rohkem usaldust ja lähedust.

Nõusolek puudutab palju enamat kui intiimseid olukordi. Iga päev küsime ja anname seda kallistades, paarisuhtes, lapsega mängides, sõprade seltsis, arsti juures ja töökohal, sageli seda märkamata. Kus jõud on ebavõrdne, seal on „ei“ ütlemine raskem. Nõnda kujuneb peredes ja kollektiivides vaikselt kultuur, kus piire ületatakse ka siis, kui keegi seda otseselt ei taha. Vaatame, kuidas nõusolek toimib suhetes, peres, koolis ja töökohal, ning harjutame, kuidas seda küsida, anda ja tagasi võtta.

Kust on tulnud naljakas ootus, et meie põhjamaises kodus oleks aastaring teistsugune, kui ta on? Pimedal ajal muutuvad paljude unerütm, energia ja meeleolu, ja see on loomulik reaktsioon valguse vähenemisele, mitte saamatus. Elektrivalgus ja ühtlane tööaeg on aga muutnud aastaajad meie kalendris peaaegu nähtamatuks, nii et töö- ja koolielu on üles ehitatud nagu oleks november ja mai ühesugused kuud. Vaatame, kust see ootus pärineb ja kuidas aasta rütmi saaks rohkem arvestada nii töö- ja koolielus kui ka omaenda ootustes.

Kurbus, viha, kadedus, häbi ja lein aitavad meil märgata seda, mis on meile oluline, ja reageerida kaotusele, piiride ületamisele ja ebaõiglusele. Ometi elame kultuuris, mis eelistab positiivsust ja tõhusust ning kus tumedaid tundeid peetakse sageli millekski, mis tuleb kiiresti parandada või ära peita. Allasurutud tunded ei kao aga kuhugi, vaid tulevad välja mujal: väsimuses, ärrituvuses või kaugenemises. Räägime tavalistest, igapäevastest rasketest tunnetest, mitte vaimse tervise häiretest: mida need meile ütlevad, miks me neid varjame ning kuidas nendega olla nii iseendas kui ka teise kõrval, kui ta kurvastab, vihastab või leinab. Lapsevanemal, õpetajal ja juhil aitab see leida sõnu ja julgust tunnetele ruumi teha, ilma et peaks neid kohe ära lahendama.

Ebamugavus on üks sagedamaid põhjusi, miks olulised asjad jäävad välja ütlemata, vestlused pidamata ja muutused tegemata. See annab endast märku kõhus, kurgus, punastavas näos ja kiires soovis teemat vahetada. Ebamugavust õpime vältima juba lapsena ja kogukondades või kollektiivides muutub vältimine kergesti ühiseks harjumuseks – koosolekul jäävad küsimused küsimata, klassis teemad käsitlemata ja peres tunded nimetamata. Ometi laseb võime ebamugavuses olla meil kasvada, ausalt suhelda ja raskeid teemasid käsitleda. Uurime, kuidas ebamugavust ära tunda, millest see meile räägib ja kuidas teha ebamugavus endale pisut mugavamaks.

Üksildus on puudus tähenduslikust kontaktist ja seda ei muuda inimrohkus meie ümber. Võime tunda end üksi keset peret, klassiruumis või avatud kontoris, ja kuna üksildusest on piinlik rääkida, jääb see sageli nähtamatuks. Individualistlik kultuur ja kogukondade hõrenemine on muutnud selle üheks meie aja vaikseks ühiskondlikuks probleemiks, mis mõjutab nii õppimist, töörõõmu kui ka tervist. Räägime, millest kuuluvus tegelikult koosneb ja milliste väikeste sammudega saab seda kodus, koolis või töökohal toetada.

Naise väärtust mõõdetakse tänapäeva kultuuris sageli noorusliku keha kaudu, mistõttu vananevat naist on peetud nähtamatuks. See, kuidas me üleminekuiga ja menopausi kogeme, ei sõltu ainult kehast, vaid ka lugudest, mida meie kultuur vananevast naisest räägib, ning eri kultuurides elatakse seda eluetappi läbi väga erinevalt. Meil on menopaus olnud kaua vaikimise või naljade teema, kuigi see jõuab paljude naisteni ajal, mil nad kannavad tööelus, peres ja kogukonnas kõige rohkem vastutust. Vaatame, kust see vaikimine tuleb, mida tähendab elada muutuvas kehas ja kuidas leida elusust etapis, kus tegelikult tuleb elus vabadust, sügavust ja tähendust juurde. Loon ruumi, kus sellest saab rääkida avameelselt ja häbita, ning aitan ka kolleegidel ja tööandjatel mõista, kuidas seda eluetappi toetada.

See, mida me seksuaalsusest teame, tunneme ja välja tohime öelda, on suuresti kultuuriliselt õpitud. Seksuaalsus puudutab palju enamat kui seksi: keha, tundeid, suhteid, piire ja seda, kuidas me end teistega koos tunneme, ning see muutub kogu elu jooksul. Seksuaalkasvatuse koolitused noortele, lapsevanematele ja spetsialistidele ning täiskasvanute töötoad leiad Sekspositiivi lehelt.